Tere armas koerasõber.

Olen Moonica ja räägin meelsasti oma kenneli sünnist. Olen pärit viielapselisest perekonnast ja koerad on meie peres aegade jooksul alati olemas olnud. Korteriperena olid meil ikka väikesed koerad, kuid ühel päeval sattus meie juurde suur koer Rotveiler, kes oli kuskilt ära jooksnud. Panime välja küll kuulutusi ja kuna sellel ajal koertel kiipe ei olnud, ei osanud teda ka kuhugi pakkuda. Kuna keegi teda ka ei otsinud, jäi Rotveiler meie juurde ja sai nimeks Õrri. Õrri elas meie juures 10 aastat ja tõi ilmale ka ühe pesakonna kutsikaid. Kahjuks niisamuti nagu ta meie juurde ilmus, kadus ta ka ära. Otsisime küll ja panime kuulutusi ja käisime ka leitud koeri vaatamas, kuid kahjuks kadunuks ta jäigi. Hiljem, kui mina juba oma elus olin, võttis ema veel ühe Rotveileri, kes elas 12.aastani ja kinkis kaks pesakonda kutsikaid. Aastal 2004 ostsin endale Pekingi koera Deisy, kes on toonud meie ellu nii palju rõõmu ja kes saab juba 10 aastaseks ja on rõõmu täis siiani.

2012. aastal, olles ammu unistanud Berni Alpi Karjakoerast, juhtusin lugema pesakonnast, kus on veel vaba kutsikas. Läksin kohale vaid vaatma, kuid väike Patricia võitis kohe minu südame.

Nii tuli meie peresse sama aasta jaanipäevaks Bernitüdruk. 2013. aastal täpselt samasuguse juhusega läksin vaatama Pekingi kutsikaid ja ka Sara sulatas hetkega minu südame ja nii tuli meie juurde Pekingitüdruk. Samuti omab minu tütar Gerly-Reili, kes ka nüüd elab omaette, koerakiindumust ja ta otsustas võtta oma peresse Tiibeti Spanjeli Grasy. Kuna meil on palju koeratüdrukuid ja kui nendele kunagi kutsikaid planeerime, siis oleksid need pisikesed ilma perekonnanimeta ja siis otsustasime, et neile tuleb ka perekonnanimi leida. Nii saigi alguse Kennel Kaimon Gerheil, mis tähendab meie nimede kombinatsioone.

“…Koerad pole terve elu, aga nad teevad meie elu terviklikuks.

(R. Caras)”